"Alkohol on inimeste jaoks", ütlesid vanemad inimesed. Ometi langeb üha rohkem inimesi alkoholi kuritarvitamise lõksu. Huvitav on see, et need ei pea olema inimesed nn keerulistest ringkondadest või patoloogiatest. Väga sageli muutuvad alkohoolikuteks inimesed, kes on tööalaselt aktiivsed, hästi tasustatud ja kellel on perekond. Õnneks kasvab ühiskondlik teadlikkus selles suunas ja paljud inimesed läbivad tõhusat ravi. Kuidas peaks katoliiklane vaatama alkoholism: patt või haigus? Milline on katoliku kiriku seisukoht selles küsimuses?

Alkoholism on patt

Alkoholi tarbimine kui selline ei tähenda automaatselt patustumist. Ainus tingimus, et mitte minna kurja teed, on mõõdukus, mida peetakse üheks vooruseks. Tasub teada, et isegi Piiblis on alkoholi teemat mitu korda mainitud. Vee muutumine veiniks Kaanas on kõigile teada, samas kui ühes psalmis võime lugeda "inimese südame rõõmustamisest".

Alkoholismi - patt või haigus - küsimuses tasub mõelda sellele, kuidas joobes end joovastavate jookidega mürgitada. Kui see on regulaarne tegevus, mis on pideva mõtlemise objektiks ja põhjustab teatud häireid elus, siis on tõeline põhjus muretsemiseks. Tegelikkuses võib isegi üksikjoogi joomine pärast tööd, kui seda juuakse regulaarselt, olla selline murettekitav põhjus. Kui vajadus otsida lohutust alkoholist on igapäevane, on see kahtlemata tee peatsesse hukatusse.

Alkoholism on haigus

Alkohoolikuks olemine on ka rida erinevaid psüühikahäireid, mis meditsiinilisest vaatepunktist on alati selgelt määratletud kui haigus. See tähendab, et selle alusel võivad tekkida edasised häired, mida on raske ravida ja mis mõnikord isegi põhjustavad pöördumatuid muutusi organismis, näiteks maksas või ajus. Seda joont järgides on teadlased selgelt määratlenud alkoholismi kui surmaga lõppevat haigust.

Kas on vaja tunnistada alkoholismi?

Eelpool mainitud tervisekahjustused on samuti jõhkrad inimlikud rikkumised viienda käsu vastu. Püha Tooma hääle järgi peaksime mõtlema ka sellele, mida me kunagi ei tee kainelt, ja mis tuleb meile väga kergesti peale alkoholi.

Igasugune alkoholi üleannustamine tuleb tunnistada. Ja kuigi ühekordne on ikka ikkagi mitte alkoholism, vaid mõõdukuse puudumine ise on see, mida siin peetakse patuks. Rääkimata sellistest tegudest nagu rooli istumine pärast joomist.

Vastuseks pealkirjaküsimusele - kas alkoholism on patt või haigus - ei ole kahtlust, et see on mõlemat. Preestrid, oma vaimsel poolel, ei kahtle selles, nagu ka arstid, kui nad analüüsivad teaduslikke küsimusi. Katoliiklane ei ole aga kohustatud hoiduma abstinentsist, kuigi ta võib seda teha, kui ta seda tahab. Alkoholi tuleks siiski kasutada mõõdukalt, hoolitsedes eelkõige selle eest, et hea tuju ja lõõgastumine ei annaks teed tugevale joobele ja kontrolli kaotamisele. Seda peetakse patuks ning seda tuleb kohe tunnistada ja kahetseda.