Kas avaldumine on patt? Inimest peetakse kõige täiuslikumaks Jumala loodud olendiks. Ainsa olendina kõigist olenditest on meile antud mõistus ja vaba tahe. See ainulaadsus toob kaasa teatavad kohustused. Kuna meil on mõistus ja me suudame teha teadlikke otsuseid, siis vastutame täielikult nende tagajärgede eest.
Jumal andis inimesele põhjust seda kasutada. Seega on mõistuse kasutamata jätmine patt. Inimene kui mõtlev olend peaks õppima eristama head ja kurja. Ilmselt on Jumala poolt inimestele jäetud teejuht, mis aitab neil teha õigeid otsuseid. Dekaloog.
See, kas meeleavaldus on patt, sõltub põhjusest, mille eest me demonstreerime. Kristlike väärtuste kaitseks, teiste inimeste õiguste, vabaduse ja väärikuse kaitseks avaldumine on alati hea tegu. Probleem tekib siis, kui me kaitseme väärtusi, mis ei sobi kokku katoliiklusega. Siis võib seda käsitleda patuna. Seda, kas ilming on patt, mõjutavad meie kavatsused. Kui me tegutseme õigetest ja moraalselt õigustatud motiividest lähtudes, siis ei saa olla juttu patust.
Teisest küljest võime kindlasti nimetada patuks seda, kui me demonstreerime oma, sageli primitiivse ja tühja kasu nimel. Meeleavaldus peaks alati toimuma teise inimese või tervete sotsiaalsete rühmade kaitseks. See ei tohiks olla vastuolus üldiste huvidega. Oma huvide eest avaldumine on avaldumine hubris i ahnus.