Lisaks tüüpilisele usklike õpetamisele, rituaalide läbiviimisele ja dialoogiruumide loomisele kristlaste (ja mittekristlaste) vahel, Kirik Katoliku kirik toetab paljusid ususeadusi. Teadusega seotud teoloogilised küsimused on aastate jooksul olnud Vatikani tegevuse lahutamatu osa. Paavsti eksimatus tekkis siin aastate jooksul praktiliste saavutuste tulemusena ja jätkub tänaseni.

Eksimatu paavst

See dogma võeti kasutusele esimesel Vatikani kontsiilil 1870. aastal, kuid see võeti lõplikult vastu alles 1881. aastal. Miks see üheteistkümneaastane vahe? Nagu võib arvata, ei tahtnud kõik kiriku kõrgeimatel ametikohtadel olevad vaimulikud kohe leppida sellise ühemõttelise dokumendiga nagu paavsti eksimatuse dogma.

Nende vaidluste esimesed tagajärjed ilmnesid 1871. aastal, kui Müncheni teoloog Johann Döllinger, kes propageeris episkopaalsünodaalseid ideid, mis olid vastuolus tollase kiriku ultramontaansete ideedega, ekskommunikeeriti. Ta lükkas tagasi mitte ainult paavsti eksimatuse, vaid ka siis kehtestatud Maarja puutumatuse. Tulemuseks oli uue õpetuse - vanakatoliikluse - loomine.

Pealkirjadogmaga seotud probleemide kajastusi võib kuulda veel tänapäevalgi, ja viimases sellega seotud kõrgetasemelises kohtuasjas oli koht kirikuõpetaja Hans Küng, kes avas arutelu eksimatuse üle. Paavst Johannes Paulus II ise eemaldas ta seega teoloogia õppetoolist.

Kui paavsti õpetus on eksimatu?

Tasub täpsustada, et paavsti eksimatuse dogma ei kehti kõigi paavsti tegevuste ja seisukohtade kohta, vaid on suunatud ainult üsna kitsale hulgale kirikuga seotud küsimustele. Täpsemalt öeldes ikka rohkem on tegemist usu ja moraaliga, kuid mitte enam igapäevaste asjadega.

Kuigi see dogma jääb püsima, ei võta see väga sageli elavat kuju. Huvitaval kombel on väga raske leida konkreetseid uurimusi sel teemal teoloogiliste inventuuride ja dokumentatsiooni hulgast. Milline on siis viimane kõige olulisem ja väga oluline paavsti avaldus, mis kannab eksimatuse märki? Need on sõnad, mis sisalduvad ühes entsüklites, kus Poola paavst mõistis rangelt ja ühemõtteliselt hukka abordi ja kõik sellega seotud sammud. Kiriklikud ringkonnad viitavad ikka veel nendele 1995. aasta sõnadele, viidates paavsti eksimatusele. Samuti on võimatu eirata poliitilist tausta, eriti selle aja (19. sajand) paavstliku tegevuse raames. Teise Reichi võimud kartsid näiteks Vatikani absoluutse võimu mõju, mis võis paljude kiriklike struktuuride kaudu jõuda Saksamaale. Nagu aeg on näidanud, ei olnud paavsti eksimatuse dogmal nii kaugeleulatuvaid tagajärgi ja tänaseni ei ole tal nii ulatuslikke sidemeid poliitikaga, nagu mõned vaimulikud ja võimulolijad kartsid.