Palved, mida räägitakse erinevatel kristlikel konfessioonidel kindlatel kellaaegadel.
15. sajandi alguse prantsuse tunderaamat (MS13, Society of Antiquaries of London), mis on avatud illustreerimaks "Kuningate kummardamist". Kinkis seltsile 1769. aastal Carlisle'i piiskop ja seltsi president (1765-8), pastor Charles Lyttleton.
Tundide raamat on keskajal populaarne kristlik pühendusraamat. See on kõige levinum säilinud keskaegne valgustatud käsikiri. Nagu iga käsikiri, on ka iga tunnikirja käsikiri ühel või teisel viisil ainulaadne, kuid enamik sisaldab sarnane Kristlikuks pühitsemiseks mõeldud tekstide, palveid ja psalme, sageli koos asjakohase kaunistusega, sisaldav kogumik. Paljudel näidetel on valgustus või kaunistus minimaalne, sageli piirdudes kaunistatud suurtähtedega psalmide ja muude palvetekstide alguses, kuid jõukatele patroonidele tehtud raamatud võisid olla äärmiselt rikkalikud, täisleheküljeliste miniatuuridega. Need illustratsioonid kombineerisid maalilisi stseene maaelust ja sakraalseid kujutisi. Tunderaamatud olid tavaliselt kirjutatud ladina keeles (ladinakeelne nimetus on horae), kuigi paljud neist on täielikult või osaliselt kirjutatud Euroopa keeltes, eriti hollandi keeles. Ingliskeelne termin primer on nüüd tavaliselt reserveeritud nende raamatute jaoks, mis on kirjutatud inglise keeles. Kümned tuhanded horae-raamatud on tänapäevani säilinud raamatukogudes ja erakogudes üle kogu maailma.
Tüüpiline palvetund on lühendatud vorm brevikirja, mis sisaldas kloostrites loetud jumalateenistust. See töötati välja ilmikute jaoks, kes soovisid lisada oma pühendunud ellu kloostrielu elemente. Tundide lugemine keskendus tavaliselt paljude psalmide ja muude palvetega. Tüüpiliste näidete hulka kuuluvad kiriklike pühade kalender, väljavõtted neljast evangeeliumist, suurte pühade missalugemised, Neitsi Maarja väike palvelus, viisteist astmepsalmi ja seitse patukahetsuspsalmi, Litaania Pühad, surnute amet ja ristitund.
Enamikul 15. sajandi tunderaamatutel on selline põhiline sisu. Tihti lisati ka Mariani palved Obsecro te ("Ma palun sind") ja O Intemerata ("O saamatu"), samuti palved, mida kasutati missal, ja mõtisklused passioonide üle ning muud valikulised tekstid.
Isegi see kaunistuste tase on rikkalikum kui enamikul raamatutest, kuigi vähem kui luksusraamatute suures koguses valgustus, mida enamasti leidub reproduktsioonides.
Tunnipalve on oma alguse saanud psalterist, mida mungad ja nunnad pidid ette kandma. 12. sajandiks oli sellest kujunenud breviaar, mis sisaldas iganädalasi psalmide, palveid, hümne, antifone ja lugemisi, mis muutusid vastavalt liturgilisele hooajale. Lõpuks koostati valik tekste palju lühemates köites, mida hakati nimetama "Tundide raamatuks". 13. sajandi teisel poolel sai Palvetund populaarseks isiklikuks palveraamatuks meestele ja naistele, kes elasid ilmalikku elu. See koosnes valikust palvetest, psalmidest, hümnidest ja õppetundidest, mis põhinesid vaimulike liturgial. Iga raamat oli oma sisult ainulaadne, kuigi kõik sisaldasid Neitsi Maarja tundi, mis on pühitsetud päeva kaheksa püha tunni ajal, mis andis õiguse nimetusele "Tundide palvetamine".
Paljud tunderaamatud on loodud naistele. On mõningaid tõendeid, et mõnikord kinkis abikaasa need oma naisele pulmakingituseks. Sageli pärandati need perekonna kaudu, nagu on kirjas testamentides.
Kuigi kõige tugevamalt valgustatud tunderaamatud olid tohutult kallid, oli 15. sajandil palju laiemalt ja üha enam saadaval väike, vähe või üldse mitte valgustatud raamat. Varaseim säilinud ingliskeelne näide on ilmselt kirjutatud Oxfordis või selle lähedal elavale ilmalikule umbes 1240. aastal. See on väiksem kui kaasaegne pappköide, kuid tugevalt valgustatud suurte initsiaalidega, kuid mitte täispikkuses miniatuuridega. 15. sajandist on ka näiteid teenijate kohta, kellel olid oma tunniraamatud. Ühes 1500. aasta kohtuprotsessis süüdistatakse vaest naist koduabilise palveraamatu varguses.
Väga harva sisaldasid need raamatud spetsiaalselt nende omanike jaoks koostatud palveid, kuid sagedamini on tekstid kohandatud nende maitsele või soole, sealhulgas nende nimede lisamine palvetesse. Mõnel neist on omanikke kujutavad pildid ja mõnel vapp. Need on koos kalendris ja valimistel mälestatud pühakute valikuga peamised vihjed esimese omaniku identiteedile. Eamon Duffy selgitab, kuidas need raamatud peegeldasid nende tellijat. Ta väidab, et "nende raamatute isiklikust iseloomust annab sageli märku spetsiaalselt nende omanike jaoks koostatud või kohandatud palved". Lisaks väidab ta, et "koguni pooltel säilinud Tundide raamatute käsikirjadest on märkusi, marginaale või lisandeid". Sellised lisad võivad tähendada lihtsalt mõne piirkondliku või isikliku patrooni lisamist standardkalendrisse, kuid sageli sisaldavad omaniku poolt lisatud pühendunud materjale. Omanikud võisid kirjutada neile olulisi kuupäevi, märkmeid kuude kohta, mil juhtusid asjad, mida nad tahtsid meeles pidada, ja isegi neis raamatutes olevad pildid olid omanike jaoks isikupärased - näiteks kohalikud pühakud ja kohalikud tähtpäevad. Vähemalt 15. sajandini valmistati tundraamatuid Hollandi ja Pariisi töökodades, et neid hoida või levitada, selle asemel et oodata individuaalseid tellimusi. Mõnikord jäeti neile ruumi, et lisada isikupäraseid elemente, näiteks kohalikud pühakud või heraldika.
Styl i układ tradycyjnych książek godzinowych stał się coraz bardziej ujednolicony około połowy XIII wieku. Nowy styl można zobaczyć w książkach produkowanych przez oksfordzkiego iluminatora Williama de Brailesa, który prowadził warsztat handlowy (był w małych zamówieniach). Jego książki zawierały różne aspekty brewiarza kościelnego i inne aspekty liturgiczne na użytek świeckich. “Zawierał wieczysty kalendarz, Ewangelie, modlitwy do Dziewicy Maryi, stacje Drogi Krzyżowej, modlitwy do Ducha Świętego, psalmy pokutne, litanie, modlitwy za zmarłych i wybory do świętych. Celem książki była abi jego pobożnej patronce w uporządkowaniu jej codziennego życia duchowego zgodnie z ośmioma godzinami kanonicznymi, Matins to Compline, przestrzeganymi przez wszystkich pobożnych członków Kościoła. Tekst, uzupełniony o rubryki, złocenia, miniatury i piękne iluminacje, starał się pobudzić do medytacji nad tajemnicami wiary, nad ofiarą złożoną przez Kristus inimese ja põrgu õuduste üle, ning eriti rõhutada pühendumust Neitsi Maarjale, mis oli oma kõrgpunktis kolmeteistkümnendal sajandil". See kord jäi aastate jooksul püsima, sest paljud aristokraadid tellisid oma raamatuid.
Kaunistused
Terve lehekülje pikkune maikuu miniatuur Simon Benningi kalendritsüklist, 16. sajandi algus.
Kuna paljud tunderaamatud on rikkalikult valgustatud, annavad nad olulise ülevaate 15. ja 16. sajandi elust, aga ka keskaegse kristluse ikonograafiast. Mõned neist olid kaunistatud ka ehete, portreede ja heraldiliste vappidega. Mõned neist seoti korsetti, et neid oleks hõlpsam kanda, kuigi selliseid või muid keskaegseid köiteid on säilinud vähe. Luksusraamatud, nagu näiteks John Talboti, Shrewsbury 1. krahvi "The Talbot Hours", võivad sisaldada omaniku või antud juhul tema naise portreed, kes põlvitab Neitsi Maarja ja Lapse ees, mis kujutab endast annetava portree vormi. Kallites raamatutes kujutasid miniatuursed tsüklid Neitsi elu või Kristuse kannatusi kaheksas stseenis, mis kaunistasid Neitsi kaheksa tundi, ning kalendrit kaunistasid kuud ja sodiaagimärgid labürindid. Kalendritsüklite ilmalike stseenide hulka kuuluvad paljud tuntuimad pildid tunderaamatutest ja need mängisid olulist rolli maastikumaali varases ajaloos.
Kasutatud tunderaamatuid muudeti sageli uute omanike jaoks, isegi küülikute seas. Pärast Richard III lüüasaamist andis Henry VII tunniraamatu Richardi emale, kes muutis seda nii, et see sisaldas tema nime. Uued omanikud kustutasid tavaliselt heraldika või värvisid selle üle. Paljudel on käsitsi kirjutatud märkusi, isiklikke täiendusi ja märkmeid marginaalides, kuid mõned uued omanikud tellisid ka uusi kunstnikke, et lisada rohkem illustratsioone või teksti. Sir Thomas Lewkenor Trottonist palkas illustraatori, kes lisas üksikasju, mida nüüd tuntakse Lewkenori tundide nime all. Mõnede säilinud raamatute lehed sisaldavad märkmeid majapidamisaruannete või sünni- ja surmajuhtumite kohta, mis sarnanevad hilisematele perekonnaraamatutele. Mõned omanikud kogusid ka märkimisväärsete külaliste autogramme. Tunderaamatud olid sageli ainus raamat majas ja neid kasutati tavaliselt lugemise õpetamiseks, mille lapsed, mõnikord oli neil selleks abiks tähestiku lehekülg.
15. sajandi lõpuks valmistasid trükikojad puulõikeillustratsioonidega tunniraamatuid ja "Tundide palve" oli üks tähtsamaid teoseid, mis oli kaunistatud puulõiketehnikas.
Luksuslik tunnipalve
Selle 1700. aastate lõpust pärineva flaami tunderaamatu rikkalikud illusionistlikud äärised on iseloomulikud tolleaegsetele luksusraamatutele, mida nüüd sageli kaunistati igal leheküljel. Tekstialasse lõikuv liblikatiib on näide ajastule iseloomulikust mängust visuaalsete konventsioonidega.
(Taimede hulgas on Veronica, Vinca, Viola tricolor, Bellis perennis ja Chelidonium majus. See liblikas on Aglais urticae. Ladina tekst on pühendatud pühale Kristopherile).
Neljateistkümnendaks sajandiks oli palvetund psalterist kui kõige tavalisem rikkaliku valgustuse vahendist möödunud. See peegeldas osaliselt illuminaatorite kasvavat domineerimist, mille tellijateks ja teostajateks olid pigem ilmikud kui kloostrikirikulistid. Alates 14. sajandi lõpust hakkasid paljud bibliofiilsed kuninglikud tegelased koguma luksuslikke valgustatud käsikirju, mis levisid kogu Euroopas, alates Valois' õukondadest Prantsusmaal ja Burgundis ning Prahas Püha Rooma keisri Karl IV ja hiljem Ventseli ajal. Põlv hiljem oli Burgundia prints Philipp Hea Burgundia tähtsaim käsikirjade koguja, ja ka mitmed tema ringkonnast kogusid. Sel perioodil möödusid flaami linnad Pariisist kui valgustusajastu juhtivast jõust, ja seda positsiooni säilitasid nad kuni valgustatud käsikirja lõpliku hääbumiseni 16. sajandi alguses.
Kõige kuulsam kollektsionäär, Prantsuse prints Johannes, Berry hertsog (1340-1416), omas mitmeid tunderaamatuid, millest mõned on säilinud, sealhulgas kõige kuulsam, "Très Riches Heures du Duc de Berry". Neid alustasid 1410. aasta paiku vennad Limbourg, kuigi nad ei lõpetanud neid, ning kaunistamist jätkasid teised kunstnikud ja omanikud veel mitu aastakümmet. Sama kehtis ka Torino-Milano tundide kohta, mis samuti läbis Berry omandit.
15. sajandi keskpaigaks sai palju laiem rühm aadlikke ja jõukaid ärimehi tellida kõrgelt kaunistatud, sageli väikeseid tunderaamatuid. Trükikunsti tulekuga kahanes turg järsult ja 1500. aastaks toodeti kõrgeima kvaliteediga raamatuid taas ainult autoritele või väga suurtele kollektsionääridele. Üks viimaseid suuri valgustatud tunderaamatuid oli 1546. aastal Rooma kardinal Alessandro Farnese jaoks valminud Farnese tunderaamat, mille autoriks oli Giulio Clovio, kes oli ka viimane suurte käsikirjade valgustaja.