Kohaliku südametunnistuse ja palve arvestamine

Omast südametunnistuse aruanne on ülevaade oma mineviku mõtetest, sõnadest, tegudest ja tegematajätmistest, et teha kindlaks nende vastavus või kõrvalekaldumine moraaliseadusele. Kristlaste seas on see tavaliselt isiklik arvustus; ilmalikud intellektuaalid avaldavad mõnikord enesekriitikat avalikuks kasutamiseks. Katoliku kirikus julgustatakse patukahetsevaid inimesi, kes soovivad saada patukahetsuse sakramenti, tegema südametunnistuseksamit kümne käsu ehk õndsuse, vooruste ja pahedega. Sarnast õpetust õpetatakse ka luterlikes kirikutes, kus patukahetsevaid inimesi, kes soovivad võtta vastu patukahetsuse sakramenti, palutakse juhinduda kümnest käsust. See protsess on väga sarnane islami praktika Muhasaba ehk eneserefleksiooni juurde.

südametunnistuse ülestunnistus enne ülestunnistamist

"Selle praktika täiuslikkus ja selle viljakus kristliku vooruse jaoks" - kuulutas paavst Pius X - "on selgelt kindlaks tehtud vaimuliku elu suurte meistrite õpetuses". Oma Vaimulikes harjutustes esitab ta selle erinevaid vorme üksikasjalikult ja üldiselt (24-43). Ta kirjutab üldkontrolli kohta: "Esimene punkt on tänada Jumalat, meie Issandat saadud armu eest" (43). Sellest punktist on tänapäeval saanud väga arenenud osa Ignatiani vaimulikkusest ja see on viinud paljude teiste positiivsete praktikateni, mida üldiselt nimetatakse teadvuse uurimiseks. Kahepäevaste "eksamite" käigus saab viisid üle vaadata, mil viisil Jumal oli kohal ühe inimese kaudu teistele ja teiste kaudu iseendale, ja kuidas sellele reageerida, ning jätkata oma elu tänulikuna, olles teadlikum Jumala kohalolekust oma elus.

Üldiselt eristatakse konkreetset eksamit, mille eesmärk on muuta ühte konkreetset omadust või puudust oma käitumises, teadvuse eksamit, mis on nüansirikkam mõtisklus, ja üldist südametunnistuse eksamit, mida kasutatakse enne patukahetsuse sakramenti." See viimane Meetodit nimetatakse südametunnistuse läbivaatamiseks, sest see on oma käitumise ülevaatamine moraalsest vaatepunktist, oma vastutuse üle mõtisklemine ning oma pattude ja nõrkuste vaatlemine, et valmistuda meeleparanduseks, erinevalt südametunnistuse läbivaatamisest, mis ei keskendu moraalile, isegi kui patud tekivad päeva läbivaatamise käigus.

Palve ja südametunnistuse kontrollimine

Apostel Paulus käskis usklikel sooritada südametunnistuse kontrolli iga kord, kui nad saavad püha õhtusöömaaja: "Aga uurigu inimene iseennast ja söögu siis, et leib ja joob sellest karikast. Sest kes sööb ja joob vääramatult, see sööb ja joob iseendale hukatust..." Sest kui me tahaksime iseenda üle kohut mõista, siis ei peaks meid mõistma kohut." (1. Korintlastele 11:28-31, KJV). Ja kuna varakristlased said väga sageli püha õhtusöömaaja, sai südametunnistuse uurimine nende vaimse elu harjumuspäraseks tegevuseks. Paljudel juhtudel sai sellest igapäevane elupraktika varajaste vaimulike ja kloostrielu elavate inimeste jaoks, nagu näiteks eremiit Püha Antonius, kes väidetavalt uuris oma südametunnistusPüha Basilius Kaisarea, Püha Augustinus Hippo, Püha Bernard Clairvaux' ja usuliste ordude rajajad tegid südametunnistuse uurimise oma järgijate jaoks üldiselt regulaarseks, igapäevaseks harjutuseks. Koguduste ilmikliikmeid julgustati seda harjutama kui tervendavat mõõdupuud, mis näitab, et nad on vooruses edasi liikunud. Saint Bernard õpetas: "Oma käitumise aususe otsijana uurige oma elu igapäevaselt. Mõelge hoolikalt, milliseid edusamme olete teinud või millist pinnast olete kaotanud. Püüdke ennast tundma õppida. Pane kõik oma vead silme ette. Vaata enda vastu, nagu oleksid sa teine inimene, ja siis nuta oma vigade pärast."

Vaga südametunnistuse uurimine ja ettevalmistus lepitamiseks

Vaga südametunnistuse uurimine erineb sellest, mida nõutakse lepituse sakramendi jämedaks ettevalmistuseks, mille eesmärk on tunnistada kõik patud, mis vajavad meeleparandust. Tunnistamise õppimisel võib kasutada mitmesuguseid üksikasjalikumaid meetodeid, kasutades Jumala kümmet käsku, kiriku käske, seitset peapattu, oma elu seisundi kohustusi, üheksa viisi, kuidas osaleda teiste pattude tegemisel.

Oskus ja vaimsed harjutused

Ignatius Loyola vaimulikus harjutuses on viis punkti. Esimeses punktis tänavad järgijad Jumalat saadud hüvede eest; teises punktis paluvad nad armu, et nad saaksid teada ja parandada oma vigu; kolmandas punktis käivad nad läbi päeva tunnid, märkides, milliseid vigu nad on teinud tegudes, sõnades, mõtetes või tegematajätmistes; neljandas punktis paluvad nad Jumala andestust; viiendas punktis püüavad nad muutuda.